Kuidas liigelda tänaval

LIIKLEJA on liikluses osalev jalakäija või juht.

JALAKÄIJA on inimene, kes osaleb liikluses jalgsi, ratastooliga, rulluiskudega, rulaga jne. Ka jalgrattur on jalakäija, kui ta lükkab jalgratast enda kõrval.

ÜLEKÄIGURADA on sõidutee osa, mis on ette nähtud sõidutee ületamiseks.

KÕNNITEE on teeosa, kus liiguvad jalakäijad.

JALAKÄIJATEL ON KÕIGE OHUTUM LIIKUDA KÕNNITEEL. KUI SÕIDUTEE ÄÄRES PUUDUB KÕNNITEE, TULEB LIIKUDA VASAKUS TEE ÄÄRES (autodele vastu).

Ka kõnniteel liikudes peab olema tähelepanelik ja arvestama teistega. Kõnnitee ei ole jooksmiseks ja jalgrattaga kihutamiseks. Majade hoovidest võivad autod välja sõita ja kui Sa kiirustad, siis sa neid ei kuule ja ei näe. Nii võibki õnnetus juhtuda. Eriti tähelepanelik tuleb olla seisvate autode vahelt teele astudes. Laps on nii väike, et juht ei pruugi teda teise sõiduki varjust näha.

Sõiduteed tuleb ületada vaid selleks ettenähtud kohas. Näiteks üle “sebra”, kuid ka seal peab olema väga tähelepanelik ja alati enne teele astumist veenduma, et autojuhid on Sind märganud, seisma jäänud ja sõidutee ületamine on ohutu. Kindlasti ei tohi joosta sõiduteele, sest autod sõidavad kiiresti ja ei pruugi õigel ajal pidama saada.

Ohtlikumate ülekäiguradade juurde on pandud foorid. Sõiduteed tohib ületada vaid siis, kui fooris on süttinud roheline tuli. Punase tulega ei tohi teele astuda ka siis, kui ühtegi autot ei paista. Tuleb oodata rohelise fooritule süttimist ja ka siis veenduda, et kõik autod on seisma jäänud ja sõidutee ületamine on ohutu.

Pimeda ajal ja hämaras peab kindlasti kasutama helkurit. Helkur on vajalik selleks, et autojuht Sind juba kaugelt näeks.

Kuni 13-aastased lapsed võivad jalgrattaga sõita kõnniteel. Kõnniteel liiguvad ka jalakäijad ja sellepärast peab olema väga tähelepanelik ja arvestada teistega – ei tohi kõnniteel kihutada.