Sõidutee ületamine

Lapsel peab olema võimalus jalakäijana liikluses kogemusi saada!

Algkooliealistel lastel on risk jalakäijana õnnetusse sattuda kaks korda suurem kui vanematel koolilastel ja täiskasvanutel.  Enamasti on lapsed ohutu liiklemise nõuetega kursis, kuid reegleid paneb  unustama kiire elutempo, sõprade mõju ning  kasvava trendina ka tähelepanu hajutavate seadmete kasutamine liikluses.

Lapsel on võimalik õiget eeskuju näha lapsevanemaga koos jalgsi liigeldes – nõnda kogub ta kogemusi, mis aitavad edaspidi koolitee turvalisemaks muuta. Lapsevanemad ei saa pahatihti aru, et sõidutades last esimestel kooliaastatel autoga kodust kooli ja tagasi, ei omanda laps piisavalt jalakäijakogemusi, mistõttu üksi liiklema hakates jääb ta liikluses hätta.

Tänu huviringidele ning kasvavale sõprusringkonnale laieneb laste liikumisraadius iga aastaga, mis paneb nad pidevalt uutesse olukordadesse, kus neil tuleb iseseisvalt õigeid otsuseid tegema hakata. Uutes olukordades on laps kas tavapärasest tähelepanelikum või vastupidi – soovist ohtlikust kohast kiiresti eemale saada valib sõidutee ületamiseks kiireima tee, mis ei pruugi olla ohutu. Lapse jaoks on teeületus alati kõige keerulisem olukord liikluses, kuid ohutumaks aitab seda muuta koos lapsevanemaga harjutamine ja selgitamine.

Harjutades lapsega teeületust, tuleb panna end tema olukorda ja jälgida ümbritsevat lapse silmade kõrguselt. Nii tajub ka lapsevanem, kuidas linnaliikluses võivad lapse jaoks ohuolukorra tekitada näiteks sõidutee äärde pargitud autod või põõsad, mis varjavad nähtavust.

Kui laps tavaliselt ühistransporti ei kasuta, võib probleeme tekitada ka ühistranspordist väljudes õige teeületuskoha valik. Oluline on talle õpetada, et ühistranspordist väljudes tuleb esmalt lasta bussil või trollil peatusest lahkuda ning alles siis kui tee on mõlemas suunas hästi nähtav võib vajadusel ületada sõidutee.

Algkooliealiste laste jaoks on iseloomulik, et nad kardavad hiljaks jääda ja jooksevad üle sõidutee. Seetõttu tuleb tema igapäevaseid käike planeerida väikese ajavaruga, et laps ei seaks end kiirustades ohtu.

Samavõrd oluline on, et lapsevanem ise ei seaks last ohtu helistades talle ajal, mil laps viibib liikluses. Kõrvalised tegevused liikluses on ohtlikud kõigi jaoks ning seetõttu on kõige mõistlikum kokku leppida kindlad helistamise ajad: näitaks pärast tunde või huviringi jõudes. Kõrvaklappide kasutamine jalakäijana tuleks aga välistada, sest jalakäijale on ümbruses toimuva kuulmine veel olulisem.

 

5 nõuannet, mida lapsevanematel tasub lapsele aeg-ajalt meelde tuletada: exclamation-mark-350199_1280

  • Ole tähelepanelik ja mõtle, kus ja kuidas on ohutu teed ületada! Sõiduteed tuleb ületada selleks ettenähtud kohtades: käigusilla või -tunneli kaudu, ülekäigurajal, ülekäigukohas või ristmikul.
  • Peatu ja vaata alati enne kui sõiduteele astud! Jalakäijad saavad hetkega peatuda, sõidukid mitte! 50 km/h sõidukiirusel on sõiduki peatumisteekond kuival asfaldil ligi 28 m, märjal 38 m ning lumisel 62 m.
  • Püüa saavutada autojuhiga silmside! Reguleerimata ülekäigurajal ehk sebral sõiduteed ületades peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.
  • Tee ületamisel ära tegele kõrvaliste tegevustega! Ohutuse mõttes tasub ka rohelise fooritule süttides veenduda, kas kõik autod on peatunud ja sõidutee ületamine on ohutu. Oma silm on kuningas!
  • Varu liiklemiseks aega!