Linnakiirus ja jalakäijad

Aastas satub liiklusõnnetuse tulemusel arstide hoole alla keskmiselt  400 jalakäijat, 20-25 neist kaotab elu. Iga selline õnnetus on asjaolude kokkusattumisel paratamatu, kuid ükski neist pole vältimatu. Teatud hetkeni saab iga õnnetust ära hoida. Suurem oht varitseb jalakäijaid linnatänavatel ja tihedama autoliiklusega asulateedel, kus toimub ca 85% jalakäijaõnnetustest.  Kuigi võiks eeldada, et autode arvu kasvuga sagenevad ennekõike nendevahelised kokkupõrked, siis raskemate tagajärgedega liiklusõnnetuste statistika näitab meie linnaliikluse suurima probleemina endiselt  traumasid jalakäijatega.

Reeglina pole liiklusõnnetusel ühte ja ainsat selget põhjust, küll on terve rida riske ja asjaolusid, mis ühel hetkel koos ilmnedes lõpevad liiklusõnnetusega. Nii ei jää autorataste alla kaugeltki iga punase fooritulega sõiduteele jooksnud või kaitsekiivrita jalgrattal sõitnud laps, kui aga samas läheneva auto juht kiirustab närviliselt tähtsale kohtumisele või on hommikusel tipptunnil eelmise päeva  tegemistest välja puhkamata, võib-olla ka veidi vindine, kasvab  traagilise sündmuse toimumise oht  juba kordades. Süüdlaste otsimine on siin vaid tagantjärele tarkus, inimese kaotatud elu ja tervist see enam tagasi ei too.
Suuremad riskid

  • Ealised iseärasused, lastel jääb vajaka kogemusi ja oskuseid, eakatel nägemisteravust ja kuulmist. Kuigi liiklusreeglid kehtivad kõigile võrdselt, on liiklusõnnetusse sattumise tõenäosus jalgsi liikuvate laste ja vanurite hulgas 2-3 korda suurem kui  täies elujõus 30-50aastaste seas. Kui varahommikul  kooli jõuab laps tihti ema või isa autos, siis hiljem trenni või  huviringi kiirustajal pole enamasti  kõrval täiskasvanut, kes vajalikul hetkel jõu ja nõuga abiks oleks. Nii on alg- ja põhikooliealiste jalakäijatega liiklusõnnetustest 2/3 koondunud tööpäeva teise poolde, kella 13 ja 18 vahele
  • Kambavaim hajutab tähelepanu. Linnaliikluses kohtab sageli lapsi, kes liiguvad hulgakesi koos, omavahel elavalt neile tähtsaid asju arutades. Endi ümber toimuv, näiteks vilkuma hakkav foorituli  või  sebrale kihutades lähenev sõiduk jäävad  seejuures sageli  märkamata. Juttu ei peagi alati ajama vaid kõrvalkõndiva sõbraga, samavõrd suur tähelepanu häirija on kõrva äärde tõstetud mobiiltelefon.
  • Kartus hiljaks jääda (näiteks kooli või trenni) paneb eeskätt algkooliealistel jalad tavapärasest märksa kiiremini liikuma, seda ka kohta valimata sõiduteed ületades. Politsei koostatud lastega toimunud liiklusõnnetuste aktidel on üks enamlevinud väljendeid  „jooksis teele“. Ootamatult sõiduteele ilmunud lapsest on isegi kogenud juhil raske ohutult mööduda.  Samavõrd ootamatu võib autojuhile olla ka rula, tõukeratta  või rulluiskudega ringituiskav koolilaps.
  • Vihmasadu ja libe tee on soodustavaks asjaoluks igal teisel alg- ja põhikooliealise jalakäijaga toimunud õnnetusel.  Laps võib küll püüdlikult liiklusreegleid järgida, kuid vihma eest kaitsev vihmavari või sügavalt pähe tõmmatud kapuuts võivad vähendada  samas väikese liikleja niigi piiratud vaatevälja.
  • Ristmikud ja ülekäigurajad, kus puudub foor. Kolmandik noorte jalakäijatega linnaõnnetustest registreeritakse teeületuskohtades, kus liiklus on korraldatud vaid märkidega või pole neidki.  Järjepidev liikluskasvatus on pannud küll lapsed foori jälgima, kuid selle puudumisel jääb vajaka teadmistest ohutuks teeületuseks, eriti ristmikel, kus puuduvad ka sebrad.
  • Sebra jõud ei ulatu valgetest joontest kaugemale. On igati loogiline, et bussipeatuste naabruses asuvad ülekäigurajad.  Kuid see ei tähenda, et teed võiks ületama asuda kohe bussist väljudes, 10-15 meetrit enne mahamärgitud
    ülekäigurada.  Paraku on sõidukijuhi tähelepanu suunatud eeskätt märgistusega alale ja mõned meetrid eespool teele tormanud liiklejale otsasõit võib olla paratamatu.