Helkur

Sügise tulekuga on kätte jõudmas aasta kõige pimedam aeg, kus enda nähtavaks tegemiseks jalakäija, jalgratturina ja autojuhina peab kasutama märgatavust tagavat varustust. Kõige lihtsam viis on selleks väliriiete külge kinnitada helkur.

Sügise ja talveperioodil, kus väljas on pime nii hommikutundidel (kui minnakse tööle, kooli, lasteaeda) kui ka juba varajastel õhtutundidel, on jalakäijatele ja jalgratturitele liikluses osalemine kõige riskantsem. Jalakäija/jalgrattur märkab autot kaugelt, kuid ilma helkurita jalakäija satub autojuhi vaatevälja alles 30 meetri kauguselt. 90 km/h liikuva auto peatumisteekond kuivades teeoludes on 89 m, linnakiirusel 50 km/h on auto peatumisteekond kuivades teeoludes 28 m. Arvestades, et sügise-talve perioodil on meil enamasti teekate märg ja/või jääs jääb 30m väheseks.

skeem_2

Korralik helkur on autojuhile märgatav juba 130 -150 meetri pealt ning annab autojuhile piisavalt aega, et sõitu aeglustada ja jalakäijast ohutult mööduda.

Vaata, kuidas näeb autojuht jalakäijat erineva kauguse puhul helkuriga ja ilma SIIN (liikenneturva.fi).

Helkurit on soovitatav kanda sõiduki tuledega samal kõrgusel ehk 50-80 cm maapinnast. Kui kantakse ühte helkurit, tuleb see kinnitada sõiduteepoolsele küljele.

Tähtis on, et rippuv helkur jope või mantli allserva alt välja ulatus ja oleks nähtav võimalikult mitmest küljest.

Kindlasti peab meeles pidama, et ka linnatänavatel on helkuri kandmine vajalik. Linnades on üleüldine valgusmüra sedavõrd intensiivsem, et jalakäija/ jalgrattur võib märkamata jääda.

Autojuhtidel peab kindlasti autos olema helkurvest ootamatuteks olukordades teel (lisaks sisselülitatud ohutuled).

Alternatiivseid võimalusi enda nähtavaks tegemiseks saab näha SIIN.