Linnaliiklus ja jalakäijad

Viimastel aastatel on liiklusõnnetuse tulemusel arstide hoole alla sattunud keskmiselt  350 jalakäijat (2017a/337 ja 2016a/357), keskmiselt 15 neist kaotab elu (2017a/10 ja 2016a/24). Iga selline õnnetus on asjaolude kokkusattumisel paratamatu, kuid ükski neist pole vältimatu. Teatud hetkeni saab iga õnnetust ära hoida. Suurem oht varitseb jalakäijaid linnatänavatel ja tihedama autoliiklusega asulateedel, kus toimub ca 85% jalakäijaõnnetustest.  Kuigi võiks eeldada, et autode arvu kasvuga sagenevad ennekõike nendevahelised kokkupõrked, siis raskemate tagajärgedega liiklusõnnetuste statistika näitab meie linnaliikluse suurima probleemina endiselt  traumasid jalakäijatega.

Reeglina pole liiklusõnnetusel ühte ja ainsat selget põhjust, küll on terve rida riske ja asjaolusid, mis ühel hetkel koos ilmnedes lõpevad liiklusõnnetusega. Nii ei jää autorataste alla kaugeltki iga punase fooritulega sõiduteele jooksnud või kaitsekiivrita jalgrattal sõitnud laps, kui aga samas läheneva auto juht kiirustab närviliselt tähtsale kohtumisele või on hommikusel tipptunnil eelmise päeva  tegemistest välja puhkamata, võib-olla ka veidi vindine, kasvab  traagilise sündmuse toimumise oht  juba kordades. Süüdlaste otsimine on siin vaid tagantjärele tarkus, inimese kaotatud elu ja tervist see enam tagasi ei too.
Jagame siinkohal mõningaid näpunäiteid kuidas linnaliikluses jalakäijana ohutumalt hakkama saada:

Jalakäijate jaoks on liikluses kõige ohtlikum osa sõiduteede ületamine. Tuleb arvestada, et jalakäija on vähemkaitstud liikleja ning liiklusõnnetuse korral jääb ta alati kannatajaks pooleks.

  • Sõiduteed tuleb ületada selleks ettenähtud kohtades – liiklusseaduse järgi on nendeks käigusild või -tunnel, ülekäigurada, ülekäigukoht või ristmik;
  • Kui läheduses puudub märgistatud ülekäigurada, ülekäigukoht või ristmik, tuleb teed ületada kohas, kus sõidutee on sirge ning mõlemas suunas hästi nähtav. Tuleb arvestada sellega, et sellises kohas teed ületades pole jalakäijal eesõigust;
  • Ka ülekäigukohas puudub jalakäijal eesõigus, see koht on rajatud eesmärgiga tagada jalakäijatele liikluskorralduslikult ohutum teeületus;
  • Jalakäijana tuleb peatuda, vaadata, veenduda alati enne igat sõidutee ületamist. Jalakäija saab alati kõnnitee ääres kohe peatuda- sõidukit ei saa kunagi hetkega pidama! Mida suurem on auto kiirus, seda pikem peatumisteekond. Näiteks 50km/h kuival asfaldil on sõiduki peatumisteekond ligi 28m;
  • Ka rohelise fooritule süttides tuleb peatuda hetkeks, et veenduda, kas kõik sõidukid on teeandmiseks peatunud;
  • Reguleerimata ülekäigurajal ehk sebral sõiduteed ületades tuleb korraks peatuda, et veenduda, kas sõidukijuhid peatuvad tee andmiseks ning et kontrollida, kas peatunud sõiduki varjust pole lähenemas teist sõidukit. Tuleks püüda leida sõidukijuhiga silmside;
  • Bussist väljudes tuleb leida lähim foor või sebra. Kui aga ületuskohti läheduses pole, oodata seni kuni ühissõiduk on peatusest lahkunud ning tee mõlemale poole hästi nähtav;
  • Kohas, kus puudub kõnnitee, liigutakse vasakpoolsel teepeenral, et näha vastutulevaid sõidukeid;
  • Liiklejana ei tohi takistada sõidukit, millel töötab sinine vilkur ning niisuguse sõiduki poolt saadetavat sõidukit. Kuuldes sireeniga alarmsõiduki lähenemist ristmikule või ülekäigurajale, tuleb peatuda kõnniteel ning anda sõidukile teed ja õpetada seda ka oma lastele;
  • Liigeldes pimeda ajal või valgustamata kohtades on vaja ennast sõidukijuhtidele nähtavaks teha;
  • Liiklemisel väldi kõrvaliste tegevustega tegelemist (nutiseadmed vms), liiklus nõuab alati täit tähelepanu ning keskendumist;
  • Liigelda tuleb nii, et ei tekita ohtu endale ega teistele liiklejatele;
  • Vältida tuleb kiirustamist ja varuda liiklemiseks piisavalt aega ning kui võimalik, liigelda valgel ajal.


Foto: Maaleht, 2011

Pildil on teeületuskoht, kus jalakäija võib teed ületada aga tal puudub sõidukite ees EESÕIGUS, see tähendab, et teed võib ületada alles siis kui sõidukid on möödunud, sõidukitel ei ole kohustust seal kohas jalakäijale teed anda.