Vaegnägijatele

Siit lehelt leiad põnevat lugemist jalgratta ajaloo kohta ning lehe lõpust ka ühe temaatilise Kahoot mängu.

1792. Prantsuse leiutaja Comte de Sivrac ühendas kaks ratast omavahel teljega. Tulemuseks oli varajane puidust jalgratta eelkäija nn jooksuratas, mille seljas kaksiratsi istuja end jalgadega edasi tõukas. Rattal polnud rooli ega pedaale ning suuna muutmiseks tuli ratas uude sõidusuunda tõsta. Sõiduvahendit nimetati prantsuse keeles célérifēre.

1817. Sakslane Karl Friedrich Christian Ludwig Dreis von Sauerbronn täiustas jooksuratast algelise juhtrauaga. Von Drais’i leiutis koosnes kahest raami külge kinnitatud rattast ja polsterdatud sadulast ning kaalus 23 kg. Ratas oli juba juhitav ja ta võttis sellele patendi. Sõiduvahend sai saksa keeles nimeks Laufmaschine ehk "jooksumasin", kuid leiutaja nime järgi hakati seda dresiiniks kutsuma.

1818. Prantslane Nicephore Niepce arendas Karl von Drais’i leiutist edasi lisades sellele reguleeritava sadula. Ta võttis kasutusele ka uue sõna velocipede. See sõna on moodustatud kahest ladinakeelsest sõnast velox "kiire" ja pedis "jalad".

1839. Väidetavalt valmistas Šoti sepp Kirkpatrick Mcmillan esimese puust pedaalidega jalgratta, mis võimaldas ratturil masinat maapinnast tõstetud jalgadega edasi juhtida. Seda fakti pole siiski hiljem ajalooliselt päris tõestatuks loetud ning siiani kaheldakse selles, kellele ikkagi tegelikult kuulub pedaalide kasutuselevõtmise au.

1860ndad. Prantslased Pierre Lallement ning Ernest ja Pierre Michaux täiendasid velocipede’i ning lisasid esirattale pedaalid. Sõiduvahendit tunti ka kondiraputaja nime all, kuna sellist tüüpi rattal sõitmine raputas ratturit kõvasti.

Prantslane Eugene Meyer ja inglane James Starley leiutasid suure läbimõõduga esirattaga (1,5 m) kõrgratta ehk ämbliku.

Jalgratta raame hakati valmistama metallist, mis tegi jalgratta palju kergemaks.

1876. Inglane Harry John Lawson ehitas tänapäeva jalgratta prototüübi.

Teatmeteostes võib kohata sellele aule pretendeerimas veel mitmeid teisigi mehi. Sellist ratast tunti kui ohutut ratast, sest sel oli kettülekanne, mis võimaldas tuua istme kõrgelt ratta kohalt raami keskele. Rattur oli nüüd taas maa lähedal, jalad ulatusid maha, see muutis tasakaalu hoidmise, juhtimise ning ratta selga ja sealt maha tuleku hõlpsamaks ja ohutumaks.

1885. Inglane John Kemp Starley alustas kahe võrdse läbimõõduga rattaga ja ketiveol töötava jalgratta Rover tootmist.

1888. Šoti veterinaar John Dunlop leiutab suruõhuga täidetud jalgratta rehvi. Dunlopi ajendas selleks tema 9aastane poeg, kes kurtis, et jalgrattaga on väga halb sõita, sest üle tänavakivide veeredes raputab see koledasti.

1890. Ohutute meeste- ja naisterataste versioonid linnarattana omandavad tänaste jalgrataste kuju ning jäävad aastakümneteks oluliselt muutmatult kasutusele.

1960ndad. Levivad käiguvahetajaga sportlikud maanteeratta versioonid.

Jalgratas Eestis

Ilmselt jõudsid jalgrattad Eestisse juba 19. sajandi keskel, kuid enam hakkas sõiduvahend silma alles 1880. aastatel.

Esimesteks eestlastest rattaomanikeks said jõukamad linnakodanikud ja tollal rikkaima maanurga, Viljandimaa, talupojad.

Tüüpiline jalgratas maksis 20. sajandi alguses 50–150 rubla, mis oli enam kui pool töölise aastapalgast. Seetõttu valmistati rattaid ka puust ja „ põlve otsas”.

Eesti iseseisvuse perioodi algul sai jalgrattast kõige laiema levikuga sõiduvahend. Jalgratastega sõitsid nii kõrged ametnikud, maarahvas, sõjavägi kui ka politsei.

II maailmasõja järgsetel aastatel polnud jalgratas nii vabalt saadaval kui 1930. aastatel.

1950. aastate algul seoses Riia jalgrattatehase masstootmise algusega muutus jalgratas kõigile soovijatele taas kättesaadavaks.

Tüüpiline käikudeta meeste või naiste jalgratas maksis 1960.–1980. aastatel 60–90 rubla, mis oli umbes kolmandik kuni pool tolle aja keskmist kuupalka.

Image
Esimene jalgratas

Maailma vanim säilinud jalgratas aastast 1846 Glasgow’s Riverside’i muuseumis. 

Temaatiline Kahoot mäng.